Enamasti lähtume arvutite ja nende lisaseadmete valikul jõudlusest – kui palju tehteid, megapiksleid jms suudab teie masin teile ette sööta. See on loomulikult väga tähtis, kuid just lisaseadmete valikul peaks vaatama ka nende ergonoomikat.
Mis see ergonoomika üldse on?
Teadusharu, mis uurib seoseid inimese ja ümbritseva keskkonna vahel. Tulemus on see, et meil on igapäevaseid asju mugavam kasutada, need istuvad paremini kätte. Kes istub arvuti taga vaid tunnikese päevas, neile pole see ehk nii oluline, kuid paljudel on tänapäeval kogu töö arvutis ja nad veedavad seal tööd tehes või mängides isegi kümme tundi ööpäevas või enamgi. Ergonoom Triinu Sirge leiab samuti, et seda on liiga palju. «Autoroolis istume, samuti õhtuti diivanil või teatris. See pärsib meie liikumisaktiivsust, aga liikumist on vaja, sest keha on selleks loodud.» Mingil ajal hakkavadki ilmnema pikaajalise arvutikasutuse ebameeldivad tagajärjed. Kui omal ajal oli karpaalkanali sündroom lüpsjate kutsehaigus, siis nüüd tabab see aina enam arvutikasutajaid, kelle käed on klaviatuuri ja hiirega päevade kaupa sundasendis. Võin iseenda 30-aastasest arvutikasutuse kogemusest seda nentida: ühte kätt on juba opereeritud ja teine vajab peatselt kirurgi sekkumist. Mida saaks aga siin teha ja mida valida?
HIIRED
Arvutihiir on üks peamisi liideseid ning selle peab valima oma käe järgi. «Igal inimesel on eri suurusega käsi ja sellest lähtudes tuleb ka arvutihiir valida. Tavaliselt keegi ei mõtle selle peale, aga peaks,» ütleb ergonoom. Liiga suure või liiga väikese hiirega on käsi kogu aja sundasendis ning varsti tekivadki tervisehäired. «Laud on ju külm ja kõva. Sellest tekib probleem, kui hiire kasutamisel käib ranne vastu lauda. Käte toetus on väga oluline. Meie käed peaksid olema kuni küünarnukini mugavalt toetatud, nii et õlad oleksid vabas asendis. Tihti jääb standardkõrguses laud madalaks või kõrgeks, seega on parim kasutada reguleeritavat tööpinda.»
Niisiis, hiir peab olema selline, et ranne ja ka pöial oleksid toetatud ja teised sõrmed saaksid lihtsalt nuppe kasutada. Viimasel ajal on välja ilmunud vertikaalasendisse keeratud hiired, mille kasutamisel käe tavapärane asend muutub. «Ergonoomilise hiire tunnebki ära selle järgi, et seda on saada mitmes suuruses. Nii mõnegi arvutihiire ergonoomilisus jääb aga paraku ainult reklaamlauseks pakendil,» ütleb Sirge. Mitmetel profimatel hiirtel on kaasas koguni mitu raami, mille hulgast saab valida eri käesuuruse jaoks, nii leiab endale mugavaima.
KLAVIATUURID
Juba aegu tagasi tõi Microsoft turule oma ergonoomilise klaviatuuri, mis oli kergelt V-kujuliselt pooleks jagatud ja kaldu keeratud, et käed saaksid olla võimalikult loomulikus asendis. Ent see disain populaarseks ei saanud. Küll aga võiks klaviatuuril olla randmetugi. Tavaliselt on see eemaldatav, et kui ikka ei meeldi, saab ka ilma. Mina leian aga, et randmetugi lubab pikal töötamisel käel puhata ja ranne ei pea õhus rippuma. Triinu Sirge lisab, et ergonoomiline klaviatuur on madal ja ilma numbriklahvideta, et kätt saaks kergemini hiire järele sirutada.
MONITORID
Moodsate LCD-ekraanide puhul ei pea enam muretsema väreluse ja vähese värskendussageduse pärast – see oli probleem kineskoopmonitoride ajal, mille odavad eksemplarid tapsid silmi. Nüüdisaja silmade ergonoomika aga tahab, et vaatenurk ekraanile oleks maksimaalselt lähedane ristnurgale ning ekraani ei peaks vaatama pead alla või üles keerates. Parimatel monitoridel ongi ergonoomilistes parameetrites pakkuda nii ekraani ette-taha kallutamist (tilt), ekraani ümber oma jala telje keeramist (Swivel) kui ka ekraani kõrguse reguleerimist (HAS, height adjustable stand).
Odavamatel saab ainult ekraani kallutada, kuid laua kõrgust ja kasutaja kasvu arvestades oleks oluline just võimalus reguleerida ekraani kõrgust. «See on vajalik, et kael oleks pingevabas asendis. Tihti isegi nendel kuvaritel, millel on reguleerimisvõimalus, jääb ekraan liiga madalale. Siis aitab monitorihoidja. See annab tööpinnale ruumi juurde ja kuvarile on lihtsam kohta leida. Samuti saab mitu monitori sättida ühele kõrgusele,» räägib ergonoom.
Hilistel õhtutundidel töötades on kasulik valida nn vähendatud sinise (low blue) valguse režiim, sest liigne sinine spektriosa ei kahjusta mitte ainult nägemist, vaid ka unerežiimi.
LAUAD-TOOLID
Töölaua kõrgus peaks olema selline, et käed oleksid laual normaalses asendis – mitte liiga all, nii et käed jäävad justkui õhku rippuma, ega ka liiga kõrgel, nii et tekib «käin juba lasteaias ja saan kodus lauast laiast üle vaadata»-efekt. Kui te peate laua ja tooli ebakõla tõttu olema kogu aja väänatud asendis, tekivad seljaja kaelavalud kiirelt. Parim on loomulikult reguleeritava kõrgusega töölaud, ent sellised pole just odavad. Kuid korralik arvutitool on must be. Tool peaks olema kindlasti reguleeritava kõrgusega: kirjatöö, mängimine, filmivaatamine.
«Olulisem on selja nimmeosa toetus istuvas asendis, kus jalad on 90-kraadise nurga all. Siis ei väsi selg nii ruttu ja kehaasend on loomulikum. Et tagada hea töövõime hiliste õhtutundideni, on kasulik kehaasendit vahetada nii tihti kui võimalik,» räägib Triinu Sirge ja soovitab istuda ühe osa päevast tavalisel kontoritoolil, siis seista, siis kasutada aktiivse istumise toole. Tänu teaduslikele uuringutele on kasutusele võetud mitmesuguseid lahendusi, nt sadultoolid, mis annavad tuhara- ja reielihastele soodsama asendi ega kurna neid sundasendiga. Samuti sobib see hästi nii meestele kui ka naistele kas või terveks tööpäevaks.
Tekst: Veiko Tamm / Arter
Ilmunud: 02.03.2019 Postimees, Arter 9/986